Video

Transkriptsioon

Vaadeldavas universumis on arvatavasti 10 000 tähte iga liivatera kohta Maal.

Me teame, et seal võib olla triljoneid planeete.

Seega, kus siis kõik tulnukad on?

See on Fermi paradoks.

Kui sa tahad selle kohta rohkem teada, siis vaata esimest osa.

Siin käsitleme Fermi paradoksi võimalikke lahendusi.

Niisis, kas meid hävitatakse või ootab meid kuulsusrikas tulevik?

Kosmoses reisimine on raske. Kuigi võimalik, on teistele tähtedele reisimine tohutu väljakutse.

Hiigelkogus materjale on vaja toimetada orbiidile ja kokku monteerida.

Teekonna, mis kestab tuhandeid aastaid, peab üle elama piisavalt suur populatsioon, et nullist alustada.

Ja planeet ei pruugi olla sugugi nii elamiskõlblik, kui see eemalt paistab.

Väga raske oleks isegi konstrueerida sellist kosmoselaeva, mis selle teekonna vastu peaks.

Ja tähtedevahelist invasiooni võib olla võimatu tagasi tõmmata.

Võta arvesse ka aeg, universum on väga vana.

Maal on olnud elu vähemalt 3,6 miljardit aastat.

Intelligentse inimese eksistents umbes 250 000 aastat.

Kuid ainult u sajand on meil olnud tehnoloogia suhtlemiseks üle suurte kauguste.

Võimalik, et on olnud suuri tulnukate impeeriumeid, mis ulatusid üle tuhandete tähesüsteemide ja kestsid miljoneid aastaid,

ja me võisime neist napilt ilma jääda.

Kaugetes maailmades võib leiduda lagunemas grandioosseid varemeid.

99% kõigist liikidest Maal on välja surnud.

On lihtne argumenteerida, et selline saatus ootab, varem või hiljem, ka meid.

Intelligentne elu võib välja areneda, levida veel mõnda tähesüsteemi ja siis välja surra, üha uuesti ja uuesti,

kuid galaktilised tsivilisatsioonid võivad mitte kunagi kohtuda.

Seega võib olla universumi eluvorme ühendav kogemus tähtede poole vaadates imestada: “Kus küll teised on?”

Kuid pole põhjust eeldada, et tulnukad on meie moodi

või, et meie loogika on omane ka neile.

Võibolla on meie kommunikatsioonivahendid äärmiselt primitiivsed ja aegunud.

Kujuta end istumas majas koos morseaparaadiga — sa püüad saata sõnumeid, kuid keegi ei vasta

ja sa tunned end üsna üksikuna — nii võime ka meie olla arukatele liikidele endiselt märkamatud

ja jäämegi selliseks, kuni õpime õigesti ühendust võtma.

Ja isegi kui kohtaksime tulnukaid, võime me olla liiga erinevad, et nendega tähendusrikkal moel suhelda.

Kujuta ette kõige arukamat oravat, keda sa suudad.

Ükskõik, kui palju ka ei prooviks, ei suudaks sa talle lahti seletada meie ühiskonda.

On ju orava vaatepunktist puu ainus asi, mida keerukas intelligents, nagu tema, ellujäämiseks vajab.

Seega tema arusaama järgi oleks metsa maha raiumine hullumeelsus, kuid meie ei hävita metsi seepärast, et me vihkame oravaid.

Me lihtsalt vajame ressursse.

Orava soovid ja tema elujäämine ei ole meie mure.

Kolmandat tüüpi tsivilisatsioon võib ressursside vajaduses käituda meiega sama moodi.

Nad võivad lihtsalt aurustada meie ookeanid, et teha endale vajaliku kogumise lihtsamaks.

Mõni tulnukas võib küll sekundiks mõelda: “Süda natuke valutab, nad ehitasid tõesti armsaid betoonehitisi, kuid mis parata, nüüd on nad surnud”,

enne warp-kiiruse aktiveerimist.

Kuid leidub maaväline tsivilisatsioon, kes tahab hävitada teisi liike,

siis palju tõenäolisemalt oleks see motiveeritud kultuurist, kui ökonoomikast.

Ja igal juhul oleks efektiivsem automatiseerida see protsess, ehitades täiusliku relva,

ise paljuneva kosmosesondi, mis koosneks nanomasinatest.

Need toimiks molekulitasemel uskumatult kiirelt ja surmavalt,

võimega rünnata ja hetkega lammutada ükskõik mida.

Sa pead neile andma vaid neli juhist:

Esiteks, leia elus planeet!

Teiseks, lammuta sellel planeedil kõik algosadeks!

Kolmandaks, ehita ressurssidest uusi kosmosesonde!

Neljandaks, korda!

Selline viimsepäevamasin võib galaktika steriilseks muuta mõne miljoni aastaga,

kuid miks peaksid sina ise valgusaastate kaugusele lendama, et saada ressursse või sooritada genotsiid.

Valguse kiirus pole tegelikult väga kiire.

Kui keegi saaks liikuda valguse kiirusel, võtaks tal ikka 100 000 aastat, et ühe korra läbida kogu Linnutee,

ja arvatavasti saaksid sa reisida palju aeglasemalt.

Peaks olema märksa nauditavamaid asju, kui tsivilisatsioonide hävitamine ja impeeriumite ehitamine.

Huvitav kontseptsioon on matrjoška-aju.

Megastruktuur, mis ümbritseb tähte,

nii võimas arvuti, et kogu liik võib üles laadida oma teadvuse ja eksisteerida simuleeritud universumis.

Potentsiaalselt võib sedasi kogeda igavest puhast ekstaasi, iial tüdimata või kurvastamata — täiuslikku elu.

Ehitatuna ümber punase kääbuse, võib see arvuti saada energiat umbes 10 triljonit aastat.

Kes tahaks vallutada galaktikaid või kontakteeruda teiste eluvormidega, kui selline võimalus oleks olemas.

Kõigil neil Fermi paradoksi lahendustel on üks probleem.

Me ei tea, kus on tehnoloogia piirid.

Me võime olla piiride lähedal või neist väga kaugel.

Ja supertehnoloogia ootab meid,

andes meile surematuse, transportides meid teistesse galaktikatesse, tõstes meid jumalate tasemele.

Üks asi, mida me peame tunnistama, on see, et me tõesti ei tea mitte midagi.

Inimesed on veetnud rohkem kui 90 protsenti oma eksistentsist kütt-korilastena.

500 aastat tagasi arvasime, et me oleme universumi keskpunkt.

200 aastat tagasi lõpetasime inimtöö kasutamise peamise energiaallikana.

30 aastat tagasi olid meil poliitiliste lahkarvamuste pärast üksteise pihta sihitud apokalüptilised relvad.

Galaktilisel ajaskaalal oleme looted,

me oleme jõudnud kaugele, kuid meil on veel pikk tee minna.

Mõttemall, nagu oleks me endiselt universumi keskpunkt, on inimestes endiselt tugev,

seega on kerge teha ülbeid oletusi universumi elu kohta.

Kuid lõpuks on ju vaid üks viis teada saada, eks?

Hei, kõigile, meil on lõpuks oma Redditi rubriik.

Astu läbi küsitluste, tulevaste videote arutelu, KKK ja muu sellise kraami pärast.

See video sai võimalikuks tänu teie toetusele Patreonis.

Kui sa tahad, et me teeks veel videoid, ja võibolla saada vastu oma isiklik linnuavatar, siis vaata järele.

Subtiitrid Amara.org kommuuni poolt