Video

Transkriptsioon

Elu on täiesti erinev eluta asjadest - või kas see on ikka nii?

Füüsik Erwin Schrödinger defineeris elu järgmiselt:

‘‘Elus asjad üritavad vältida lagunemist korrapäratuks ja korrapäraks.’’

Mida see tähendama peaks?

Oletame, et sinu arvuti allalaetud failide kaust on universum.

Algul on ta korras, kuid aegamööda muutub see järjest kaootilisemaks.

Kulutades energiat saame luua korra ja vabaneda korralagedusest.

See on see, mida elus asjad teevad.

Aga mis on elu?

Iga elav asi meie planeedil on tehtud rakkudest.

Põhimõtteliselt on rakk valgul põhinev robot, mis on liiga väike, et ise tundeid tunda või midagi kogeda.

Tal on olemas kõik elu tunnused:

tal on sein, mis eraldab teda ümbritsevast, luues korrapärasuse;

ta reguleerib ennast ja hoiab püsivat seisundit;

ta sööb, et elus püsida;

ta kasvab ja areneb;

ta reageerib keskkonnale;

ja ta allub evolutsioonile;

ja ta paljuneb.

Aga mitte ükski raku osa ei ole elus.

Ained reageerivad keemiliselt teiste ainetega, moodustades reaktsioone,

mis algatavad teisi reaktsioone, mis omakorda algatavad järgmisi reaktsioone.

Igas sekundis toimub ühes rakus mitu miljonit keemilist reaktsiooni,

moodustades temast ühe keerulise orkestri.

Rakk saab ehitada mitutuhat tüüpi valke:

mõned neist on väga lihtsad, mõned aga keerulised mikromasinad.

Kujutlege end sõitmas autoga 100 km/h samaaegselt pidevalt ümberehitades kõiki

selle auto osi ressursiga, mida sa kogud tänavalt.

See on see, mida rakud teevad.

Aga ükski raku osa ei ole elus; kõik on surnud aine,

mida liigutavad universumi seadused.

Niisiis, kas elu on kõigi nende aset leidvate reaktsooniprotsesside kogum?

Millalgi sureb iga elus asi.

Kogu protsessi eesmärk on surma vältimine endast uute üksuste loomise abil.

Selle loomise all mõtleme DNA-d.

Võiks öelda, et elu on lihtsalt hulk kraami, mis kannab geneetilist informatsiooni.

Iga elus asi allub evolutsioonile

ja DNA, mis loob antud keskkonnas kõige parema elusa asja, jääb mängu.

Niisiis, kas siis DNA ongi elu?

Kui sa võtad DNA tema kestast välja, on see kindlasti väga keeruline molekul,

aga üksi ei suuda ta mitte midagi teha.

See on see koht, kus viirused teevad kogu selle loo veel keerulisemaks.

Need on põhimõtteliselt väikeses kestas asuvad RNA või DNA ahelad

ja vajavad rakke, et midagi teha.

Me ei ole veel päris kindlad, kas neid lugeda elavateks või surnuteks.

Kuid sellele vaatamata on Maal 225 000 000 m³ viiruseid.

Neid ei paista huvitavat, mida meie neist arvame.

On olemas isegi viiruseid, mis vallutavad surnud rakke ja elustavad neid nii,

et surnud rakk saaks neid võõrustada. See ajab kogu teema veel hägusamaks.

Või näiteks mitokondrid…

Nemad on kõige keerulisemate rakkude energiaallikaks

ning kunagi olid nad ise vabalt elavad bakterid, mis astusid suuremate rakkudega partnerlusse.

Neil on endiselt oma DNA ja nad suudavad ise paljuneda,

aga nad ei ole enam elus - nad on surnud.

Seega nad ohverdasid oma elu, et päästa enda DNA,

mis tähendab, et elus asjad saavad areneda surnud asjadeks seni, kuni see on kasulik

nende geneetilise koodi säilitamiseks.

Niisiis, ehk on elu informatsioon, mis juhib iseenda säilimist?

Aga kuidas kehtib see kõik tehisintellekti puhul?

Enamlevinud definitsioonide põhjal on inimkond väga lähedal kunstliku elu loomisele arvutites.

On ainult aja küsimus, mil meie loodav tehnoloogia sinnamaani jõuab.

See ei ole ulme ka,

väga paljud targad inimesed on selle kallal aktiivselt töötamas.

Võib juba praegu vaielda selle üle, kas arvutiviirused on elus.

Olgu, aga mis siis ikkagist on elu?

Asjad, protsessid, DNA, informatsioon?

See muutus väga segaseks väga kiiresti…

Üks asi on kindel:

idee, et elu on eluta asjadest fundamentaalselt erinev,

kuna nad sisaldavad mingit mittefüüsilist elementi

või kuuletuvad erinevatele põhimõtetele kui eluta objektid,

osutus valeks.

Enne Charles Darwinit eraldasid inimesed endit teistest elusatest asjadest -

meis oli midagi maagilist, mis muutis meid erilisteks.

Kui me aga pidime leppima sellega, et me oleme sarnased teiste elusolenditega, evolutsiooni üks osa,

joonistasime teistsuguse pildi.

Aga mida rohkem me õpime selle kohta, mida arvutid suudavad teha ja kuidas elu toimib,

seda lähemale jõuame esimese masina loomisele, mis vastab elu tunnustele,

ja seda rohkem satub ohtu meie kujutluspilt iseendist.

Ja see juhtub varem või hiljem.

Ning siin on sulle järgmine küsimus:

Kui kõik universumis on tehtud samast materjalist,

siis kas see tähendab, et kogu universum on surnud

või, et kogu universumis on elus? o.O

Ning et see on lihtsalt keerukuse küsimus?

Kas see tähendab, et me ei sure iial,

kuna me polegi kunagi elus olnud?

Kas elu ja surm on tähtsusetu küsimus ja me pole seda veel märganud?

Kas on võimalik, et me oleme veel rohkem meid ümbritseva universumi osa, kui me oleme arvanud?

Ärge meie otsa vaadake - meil ei ole Teile rohkem vastuseid.

Need olid lihtsalt mõned küsimused, mille üle saaksite mõtiskleda.

Lõppude lõpuks, selliste küsimuste üle mõtlemine ongi see, mis paneb meid elusana tundma

ja pakub meile pisut lohutust.