Video

Transkriptsioon

Kujutle tulevikku, kus su röster aimab, millist röstsaia sa soovid.

Päev otsa skännib see Internetti, et leida uusi ja põnevaid röstimisviise.

Võibolla see küsib sinult, kuidas sul päev läks, ja soovib arutada uuemaid saavutusi röstimistehnoloogias.

Mis tasandist muutub see isiksuseks?

Millises punktis küsid sa endalt, kas su rösteril on tunded?

Kui on, kas siis stepslist väljatõmbamine oleks mõrv?

Ja kas sa endiselt oleks selle omanik? Kas me oleme millalgi sunnitud andma oma masinatele õigused?

Tehisintellekt on juba kõikjal sinu ümber.

See kindlustab, et odavpoed oleks piisavalt varustatud suupistetega,

see pakub sulle just õige netireklaami, ja sa võid isegi lugeda mõnd uut juttu, mis on üleni masina kirjutatud.

Praegu me vaatame juturoboteid, nagu Siri, ja naerame nende primitiivseid simuleeritud emotsioone,

kuid on tõenäoline, et meil tuleb kokku puutuda olenditega, kelle puhul on raske vahet teha

tõelisel ja simuleeritud inimlikkusel.

Kas leidub mõnd masinat, mis vääriks õigusi?

Ilmselt veel mitte. Kuid kui need tulevad, siis pole me selleks valmis.

Paljuski on õiguste filosoofia ebapiisav tehisintellekti juhtumiga tegelemiseks.

Enamik õigustele pretendeerimisi, kas siis inimeste või loomade puhul, keskenduvad teadvuse küsimusele.

Kahjuks ei tea keegi, mis asi on teadvus.

Mõned arvavad, et see on immateriaalne, teised peavad seda aine olekuks, nagu gaas või vedelik.

Sõltumata täpsest definitsioonist on meil intuitiivne teadmine teadvusest, sest me kogeme seda.

Me oleme teadlikud iseenesest ja meid ümbritsevast ning teame, milline tundub teadvusetus.

Mõned närviteadlased usuvad, et iga piisavalt keerukas süsteem suudab luua teadvuse.

Seega, kui sinu rösteri riistvara on piisavalt võimas, siis võib see saada eneseteadlikuks.

Kui see seda teeb, kas see väärib siis ka õigusi?

Hüva, ärgem kiirustagem. Kas see, kuidas me defineerime õigused, annab selles küsimuses selgust?

Teadvuse olemasolu annab olendile õigused, sest see annab olevusele võime kannatada.

See tähendab võimet mitte lihtsalt tajuda valu, vaid olla sellest ka teadlik.

Robotid ei piinle, ja nad ilmselt ei hakkagi, kui me just ei programmeeri neid seda tegema.

Ilma piina või naudinguta ei ole eelistusi, ja õigustel puuduks tähendus.

Meie inimõigused on sügavalt seotud meie endi programmeerimisega, näiteks meile ei meeldi valu,

sest meie aju on arenenud meid elus hoidma.

Et takistada meid kuuma leeki puudutamast või panna meid kiskja eest ära jooksma.

Seega me tulime välja õigustega, mis kaitseks meid üleastumiste eest, mis põhjustaks meile valu.

Isegi veel abstraktsemad õigused, nagu vabadus, tulenevad sellest, kuidas meie aju on programmeeritud

tajuma, mis on õiglane, ja mis ebaõiglane.

Kas röster, mis ei suuda liikuda, oleks enda vangikongis luku taga hoidmise vastu?

Kas see oleks enda lammutamise vastu, kui sellel pole surmahirmu?

Kas see oleks enda solvamise vastu, kui sel pole enesehinnagut?

Kuid mis siis, kui me programmeerime selle roboti tundma valu ja emotsioone?

Eelistama õiglust ebaõigluse ees, naudingut piina ees, ja olema enesest teadlik?

Kas see teeks neid piisavalt inimlikuks?

Paljud tehnoloogiaeksperdid usuvad, et tehnoloogias toimub järsk arenguhüpe,

kui tehisintellekt suudab õppida ja luua ise oma tehisitellekte

endast veel targemana.

Sellest hetkest oleks küsimus, kuidas meie robotid on programmeeritud, suures osas meie kontrolli alt väljas.

Mis siis, kui tehisintellekt leiab, et on vaja programmeerida võime tajuda valu,

täpselt, nagu evolutsioonibioloogia pidas seda vajalikuks enamiku elusolendite puhul?

Kas robotid väärivad neid õigusi?

Aga võibolla ei peaks me nii palju muretsema riski üle, mida superintelligentsed robotid meile esitavad,

ja rohkem muretsema selle ohu üle, mida me ise neile pakume.

Meie kogu inimidentiteet põhineb inimese eriliseks pidamisel,

et me olme erilised ainulaadsed lumehelbed, kellel on õigus looduses domineerida.

Inimestel on ajalooline komme eitada, et teised olendid on võimelised kannatama nii, nagu inimesed.

Teadusliku revolutsiooni keskel väitis René Descartes, et loomad on kõigest automaadid ― robotid, kui soovite.

Seega küüliku vigastamine oli moraalselt sama hukkamõistetav kui topisesse augu tegemine.

Ja paljusid suurimaid inimsusevastaseid kuritegusid õigustati nende toimepanijate poolt sellega,

et nende ohvrid olid pigem loomad kui tsiviliseeritud inimesed.

Veelgi problemaatilisem on see, et meil on majanduslik huvi eitata robotite õigusi.

Kui tajudega tehisintellekti saab sundida ― näiteks programmeeritud piinamise teel ― tegema seda, mis meile meeldib,

on selle majanduslik potentsiaal piiritu.

Me oleme seda ju varem teinud.

Vägivalda on kasutatud kaasinimeste tööle sundimiseks.

Ja meil pole kunagi olnud raskusi ideoloogiliste õigustuste esitamisega.

Orjapidajad väitsid, et orjandus oli orjadele kasulik: see andis neile peavarju ja õpetas neile kristlust.

Mehed, kes olid naiste hääleõiguse vastu, väitsid, et on naiste endi huvides jätta raske otsustamine meestele.

Põllumehed väidavad, et loomade eest hoolistemine ja nende toitmine õigustab nende varajast surma meie toidueelistuste rahuldamiseks.

Kui robotid saavad teadvuse, siis ei teki argumentide puudust ka neil, kes ütlevad,

et robotid peaks jääma ilma õigusteta, eriti aga neil, kes sellest kasu saavad.

Tehisintellekt tõstatab tõsiseid küsimusi filosoofilistest piiridest.

Mis küsimusi võib meis tekkida, kui aistingutega robotid oleks teadvusel või vääriksid õigusi?

See paneks meid esitama fundamentaalseid küsimusi, nagu ― mis teeb meid inimesteks? Mis teeb meid õiguste vääriliseks?

Sõltumata sellest, mida me arvame, võib see küsimus vajada lahendamist juba lähitulevikus.

Mis me siis peale hakkame, kui robotid hakkavad omale õigusi nõudma?

Mida võivad endale õigusi nõudvad robotid meile õpetada meie endi kohta?

Meie sõbrad Wisecrackis tegid ühe video, mis uurib just seda küsimust, kasutades Läänemaailma filosoofiat.

Wisecrack lahkab popkultuuri unikaalsel ja filosoofilisel moel.

Klõpsa siia, et seda videot vaadata ja tellida endale nende videokanal.