Video

Transkriptsioon

Rahvusvaheline pangandussüsteem on müstiline masinavärk.

Maailmas on üle 30 000 panga

ja nad hoiavad uskumatut suurt vara.

Ainuüksi 10 suurima panga käes on umbes 25 triljonit USA dollarit.

Tänapäeval võib pangandus tunduda väga keerukas,

kuid algselt oli idee teha elu lihtsamaks.

11. sajandi Itaalia oli Euroopa kaubanduse keskus.

Kaupmehed üle kogu kontinendi kohtusid, et müüa oma kaupu.

Kuid oli üks probleem:

kasutusel oli liiga palju erinevaid rahasid.

Pisas pidid kaupmehed tegelema seitset erinavat tüüpi müntidega

ja pidid oma raha alatasa vahetama.

See rahavahetusäri, mis üldiselt toimus õues pinkidel,

on see, kust me saime nimetuse “pank”.

See tuleb sõnast “banco,” mis itaalia keeles on pink.

Reisimisega, võltsitud rahaga ja laenu saamise raskusega seotud ohud

panid inimesed mõtlema.

Oli aeg uueks ärimudeliks.

Pandimajad hakkasid andma ärimeestele krediiti,

samas kui Genua kaupmehed lõid sularahata maksed.

Pankade võrk levis üle kogu Euroopa, andes krediiti

isegi kirikule või Euroopa kuninatele.

Kuidas on lood tänapäeval?

Lühidalt, pangad on riskijuhtimise äri.

See on lihtsustatud versioon sellest, kuidas see toimib.

Rahvas hoiab oma raha pangas ja saab väikest intressi.

Pank võtab selle raha ja laenab selle välja palju kõrgema intressiga.

See on kalkuleeritud risk, sest mõned laenuvõtjad ei tagasta oma laenu.

See protsess on hädavajalik meie majandussüsteemile,

sest annab rahvale vahendeid osta asju, nagu majad,

või tööstustele, et laiendada oma tegevust ja kasvada.

Pangad võtavad nii vahendid, mida säästajad ei kasuta,

ja muudavad need vahendid ühiskonnale kasutatavaks.

Pankade muude tuluallikate seas on

hoiuste vastuvõtmine, krediitkaardiäri, valuutavahetus,

varade haldamine ja sularahateenused.

Tänapäeva pankade põhiprobleem on see,

et paljud neist on loobunud oma traditsioonilisest rollist

pikaajaliste finantstoodete pakkujana, kiirema kasu ees,

mis kannab palju suuremaid riske.

Finantsilise õitsengu ajal võttis enamus panku kasutusele finantsstruktuure,

mis olid vaevu mõistetavad ja

tegelesid oma börsitehingutega, et teha kiiret raha

ning teenida oma juhtidele ja maakleritele preemiateks miljoneid.

See ei erinenud hasartmängust

ja see kahjustas majandust ja ühiskonda.

Näiteks aastal 2008,

mil pangad, nagu Lehman Brothers, andsid krediiti põhimõtteliselt igaühele,

kes soovis osta maja,

pannes sellega panga äärmiselt ohtliku riski alla.

See viis kinnisvaraturu kokkukukkumiseni USA-s ja Euroopa osades riikides,

põhjustades aktsiahindade kukkumise,

mis lõpuks viis globaalsesse panganduskriisi

ja ühte ajaloo suurimasse finantskriisi.

Sajad miljardid dollarid lihtsalt haihtusid.

Miljonid inimesed kaotasid oma töö ja palju raha.

Enamik maailma suurimaid panku pidi trahvideks maksma miljardeid

ja pankuritest said ühed kõige ebausaldusväärsemad ametimehed.

USA valitsus ja Euroopa Liit pidid koostama tohutud

abipaketid, et halbu laene välja osta ja takistada panku pankrotti minemisest.

Kehtestati uued reeglid pangandustegevusele.

Kehtestati kohustuslikud pankade kriisireservid,

et pehmendada võimaliku järgmise kriisi šokki.

Aga teised karmi uue seadusandluse osad blokeeriti edukalt panganduslobistide poolt.

Tänapäeval leiavad üha rohkem toetuspinda teistsugused finantseerimismudelid,

nagu uued investeerimispangad, mis kehtestavad püsitasu, kuid ei teeni komisjonitasu müügi pealt,

andes sellega motivatsiooni tegutseda oma klientide parimates huvides.

Või laenuühistud: ühistegevuse initsiatiiv, mis sai alguse 19. sajandil

et vältida laenuhaisid.

Lühidalt, nad pakuvad samu finantsteenuseid kui pangad,

kuid keskenduvad ühistele väärtustele, mitte kasumi maksimeerimisele.

Nende väljakuulutatud eesmärk on aidata liikmeid väikeettevõtluseks võimaluste loomisel,

talude laiendamisel või individuaalelamute ehitamisel, samas investeerides tagasi kohalikku ühiskonda.

Neid juhivad liikmed ise, kes valivad juhatuse demokraatlikul teel.

Maailmas on väga erinevaid laenuühistuid,

alates mõneliikmelistest

kuni mitme miljardi USA dollari väärtusega

ja sadade tuhandete liikmetega organisatsioonideni

Keskendumine oma liikmete hüvedele

mõjutab riski, mida laenuühistud on nõus võtma.

See seletab, miks laenuühistud, kuigi ka kannatades,

suutsid viimase finantskriisi üle elada palju paremini kui tavapangad.

Ei maksa unustada ka ühisrahastuse plahvatuslikku levikut viimastel aastatel.

Ägedate arvutimängude võimalikuks tegemise kõrval

on tekkinud platvormid, mis lasevad inimestel saada laenu suurelt rühmalt väikeinvestoritelt,

vältides panga vahemeherolli.

Kuid see toimib ka tööstuse jaoks.

Paljud uued tehnoloogiaettevõtted said alguse Kickstarterist või Indiegogost.

Rahastav isik saab rahulduse sellest, et saab olla osa suuremast asjast

ja saab investeerida asjadesse, millesse ta usub.

Samas hajutades riski sedavõrd laiali,

et kui projekt nurjub, on kahjud minimaalsed.

Ja viimasena, kuid mitte vähemtähtsana: mikrokrediit.

Suur hulk väga väikeseid laene

enamasti antud välja arenguriikides, aitamaks inimestel vaesusest välja saada;

inimestele, kel varem polnud võimalust saada

oma äri alustamiseks vajalikku raha,

sest neid ei peetud selle ajakulu vääriliseks.

Tänapäeval on mikrokrediidi andmine muutunud mitme miljardi dollari äriks.

Niisiis, pangandus ei pruugi olla sinu jaoks huvipakkuv,

kuid pankade roll inimestele ja äridele vahendite pakkumisel

on oluline meie ühiskonnale, ja seda peab tegema.

Kes seda teeb, ja kuidas seda tulevikus tehakse,

see on siiski meie otsustada.

Subtiitrid Amara.org kommuuni poolt