Video

Transkriptsioon

3 põhjust, miks me peaksime lõpetama

tuumaenergia kasutamise.

1. Tuumarelva levik.

Tuumatehnoloogia sisenes maailmalavale vägivaldselt.

Kõigest aasta pärast esimest

tuumaplahvatuse katset aastal 1944,

hävitati kaks suurt linna vaid kahe pommiga.

Seejärel arenes vaikselt elektritootmise

reaktoritehnoloogia, kuid see on alati olnud

lähedalt seotud tuumarelvatehnoloogiaga.

Peaaegu võimatu on arendada tuumarelvi

ilma juurdepääsuta reaktoritehnoloogiale.

Tuumarelva leviku piiramise leping teenib eesmärki,

levitada reaktoritehnoloogiat tuumarelva levitamata,

üksnes piiratud eduga.

40 aasta jooksul on viis riiki loonud oma tuumarelvad

reaktoritehnoloogia abil.

Fakt on see,

et raske on eristada varjatud tuumarelvaprogrammi

rahumeelsest tuumaenergia kasutusest.

1970.-tel müüsid suured tuumariigid lahkelt

rahuotstarbelist tehnoloogiat väiksematele riikidele,

kes arendasid siis ise oma tuumarelvi.

Tee tapvate tuumarelvadeni on alati

sillutatud rahuotstarbeliste reaktoritega.

2. Tuumajäätmed ja -reostus.

Kasutatud tuumakütus pole mitte üksnes radioaktiivne,

vaid sisaldab ka äärmiselt mürgiseid

keemilisi elemente, nagu plutoonium.

See kaotab oma kahjulikkuse väga aeglaselt,

mitmekümne tuhande aastaga.

On olemas ka ümbertöötlemiseks kutsutav protsess,

mis tähendab plutooniumi eraldamist

kasutatud tuumakütusest.

Seda saab kasutada kahel eesmärgil:

et ehitada tuumarelvi

või kasutada uue kütusena,

kuid kütusena seda peaaegu ei kasutata,

sest meil ei ole veel selleks sobivaid reaktoreid.

Milligramm võib su tappa,

paarist kilost piisab aatompommiks,

kuid isegi tagasihoidlikul riigil, nagu Saksamaa,

on seda kraami tonnide kaupa vedelemas,

sest ümbertöötlemine tundus aastakümneid tagasi

olevat hea mõte.

Ja kuhu kõik need jäätmed lähevad?

Pärast seda, kui nende paiskamine ookeani keelati,

oleme püüdnud neid maha matta,

kuid me ei ole leidnud kohta,

kus see kindlasti püsiks ohutult

kümneid tuhandeid aastaid.

Rohkem kui 30 riiki käitavad ligi 400 reaktorit,

tegeledes mitmesaja tuhande tonni tuumajäätmetega

ja vaid üks neist võtab tõsiselt alalise tsiviilotstarbeliste

jäätmehoidla avamist:

tilluke Soome.

3. Õnnetused ja katastroofid.

Üle 60 aasta kestnud tuumaenergia kasutamise jooksul

on seitse suuremat õnnetust toimunud reaktorites

või tuumajäätmetega tegelevates rajatistes.

Kolm neist saadi suuremas osas kontrolli alla,

kuid neljal juhul pääses märkimisväärne kogus

radioaktiivsust keskkonda.

1957., 1987. ja 2011. aastal

muutusid suured alad Venemaal, Ukrainas ja Jaapanis

inimese jaoks kümneteks aastateks elukõlbmatuks.

Hukkunute arvu üle on palju vaieldud,

kuid tõenäoliselt ulatub see tuhandetesse.

Need katastroofid juhtusid erinevate reaktoritüüpidega

erinevates riikides ja mitme aastakümnese vahega.

Vaadates neid arve võime endilt küsida,

kas 10 % maailma energiatootmisest

on väärt laastavat katastroofi iga 30 aasta järel?

Kas 30 % oleks väärt veel üht Fukushimat või Tšornobõli

Maal iga 10 aasta järel?

Milline ala peaks saastuma,

et me ütleks: “Aitab küll!”? Kust jookseb piir?

Niisis, kas me peaksime tuumaenergiat kasutama?

Riskid võivad üles kaaluda kasu

ja võibolla peaks me lõpetama selles suunas vaatamise

ja hülgama selle tehnoloogia igaveseks.

Kui sa soovid kuulda vastupidiseid argumente

või lühemat sissejuhatust tuumaenergeetikasse,