Video

Transkriptsioon

Sa olid teel koju, kui sa surid.

Toimus avarii.

See polnud midagi märkimisväärset

kuid sellegipoolest surmav.

See oli valutu surm.

Meedikud andsid endast sinu elu päästmiseks parima,

kuid see ei aidanud.

Su keha oli nii purustatud,

et sul oli ilma parem, usu mind.

Ja siis kohtusid sa minuga.

“Mis juhtus?”

“Kus ma olen?”

“Sa surid,” ütlesin ma. Pole mõtet asja ilustada.

Pole mõtet sõnu lihvida.

“Seal oli … oli veoauto …”

“…ja see libises”

“Jah”

“Ma…ma surin?!”

“Jah.”

“Kuid ära tunne end selle pärast halvasti.”

“Kõik surevad.”

Sa vaatasid ringi.

Seal oli tühjus.

Lihtsalt sina ja mina.

“Mis koht see on?”

“Kas see on surmajärgne elu?”

“Enam-vähem.”

“Kas sa oled Jumal?”

“Jah, ma olen Jumal.”

“Mu lapsed, mu naine…”

“Mis neist?”

“Kas nendega on kõik korras?”

“Mulle meeldib seda kuulda,” ütlesin ma,

“Sa surid just ja su peamine mure on su pere pärast.

Seda ma soovingi näha”.

Sa vaatasid mind vaimustunult.

Sinu jaoks ma ei näinud välja nagu Jumal.

Ma nägin välja nagu mõni mees või naine.

Nagu mõni ebamäärane tegelane.

“Ära muretse.” Ma ütlesin, “Nendega on kõik hästi.”

“Su lapsed mäletavd sind parimana igast küljest.

Neil ei ole olnud põhjust sind põlata.

Su naine küll nutab,

kuid salaja tunneb kergendust.

Kui aus olla, siis su abielu oli lagunemas.

Kui see toob mingitki lohutust,

siis ta tunneb end väga süüdi tundes kergendust.

“Oh…

“Mis nüüd edasi saab?

Kas ma lähen taevasse või põrgusse või midagi?”

“Mitte kumbagi, sa taassünnid.”

“…nii et hindudel oli õigus.”

“Igal usul on omamoodi õigus.

Tule kõnni minuga.”

Sa lonkisid kaasa kui me sammusime läbi tühimiku.

“Kuhu me lähme?”

“Meil puudub kindel sihtkoht.

On lihtsalt hea kõndida, kui me räägime.”

“Mis selle kõige mõte siis on?

Kui ma taassünnin,

olen ju lihtsalt tühi leht?

Beebi.

Nii et, kõik mu kogemused ja teadmised,

…kõik mis ma saavutasin selles elus, ei loe?”

“Ei, mite päris

Sul on kõik su teadmised ja kogemused su eelmistest eludest.

Sa lihtsalt ei mäleta neid antud hetkel.”

Ma peatusin ja panin oma käe su õlale.

“Su hing on palju imelisem, ilusam ja suurem kui sa suudaksid uskuda.

Inimese meel suudab hoida vaid murdosa sellest, kes sa tegelikult oled.

See on nagu sõrme panemine tassi, et aru saada kas vesi on kuum või külm.

Sa paned tükikese enesest nõusse,

ja kui sa selle välja võtad,

oled sa saanud selle teadmise, mille see omastas.

Sa oled olnud inimene viiimased 48 aastat,

…sa pole veel välja sirutanud ja tundnud ülejäänut oma tohutut teadlikust.

Kui me veedaksime siin piisavalt aega,

tuleks sulle kõik meelde.

Kuid puudub mõte teha seda iga elu vahel.”

“Kui palju olen ma siis päriselt taassündinud?”

“Oh, palju. Palju palju.

…ja paljudesse erinevatesse eludesse.

Seekord,

…oled sa talupojast Hiina tüdruk aastal 540.”

“Oota, mida?”

“Sa saadad mu ajas tagasi?”

“Jah, põhimõtteliselt küll.

Aeg, nagu sa seda tead, eksisteerib vaid sinu universumis.

Sealt kust ma tulen on asjad teisiti.”

“Kust… kust sa tuled?”

“Ma tulen kuskilt… kuskilt mujalt.

Ja minusuguseid on veel.

Ma tean, et sa tahad teada kuidas seal “mujal” on,

…kuid kui aus olla, siis sa ei mõistaks:”

“Oh…” ohkasid sa.

“Kuid oota.

Kui ma taassünnin ajas erinevates kohtades,

…võin ma sattuda juhuslikus hetkes enesega kokku.”

“Just, ja seda juhtub väga tihti.

Ja mõlemad elud on teadlikud seejuures ainult oma elust,

…sa isegi ei tea kui “see” juhtub.

“Siis ikkagi, mis on kõige selle mõte?”

Ma vaatasin sulle otsa.

“Elu mõte,

…põhjus, miks ma lõin selle universumi,

on, et sa saavutaks küpsuse.”

“Sa tahad et me, inimkond, saavutaks küpsuse?”

“Ei, ainult sina.

Lõin selle universumi puhtalt sinu jaoks.

Iga elatud eluga sa arened ja progresseerud,

…ja muutud suuremaks ja võimsamaks intellektiks.”

“Ainult mina?

Aga mis saab teistest?”

“Kedagi teist ei ole.

Selles universumis oleme ainult sina ja mina.”

Sa vaatasid mind tühja pilguga.

“Aga kõik Maal elavad inimesed?!”

“Ainult sina.

Erinevad taassünnid sinust.”

“Oota, ma…ma olen KÕIK?”

“Nüüd hakkad sa aru saama.”

“Ma olen kõik inimesed, kes on kunagi elanud?”

“Jah, ja ka kõik inimesed kas saavad elama.”

“Ma olen Abraham Lincoln?”

“Ja sa oled ka John Wilkes Booth.”

“Ma olen Hitler?”

…ütlesid sa jahmunult.

“Ja sa oled need miljonid, kelle ta tappis.”

“Ma olen Jeesus?”

“Ja sa oled kõik kes teda järgisid.”

Sa muutusid vaikseks.

“Iga kord, kui sa olid halb

…olid sa halb enda vastu.

Iga lahke tegu su poolt,

…oli suunatud sulle endale.

Iga kurb ja rõõmus hetk, mis on kogetud inimeste poolt.

…oli ja saab olema kogetud sinu poolt.”

Sa langesid mõttesse.

“Miks, miks sa seda kõike teed?”

“Sest ühel päeval saad sa minusuguseks.

Sest see sa oled.

Sa oled osa minust. Sa oled mu laps!”

“Wow!” ütlesid sa uskumatult.

“Ma olen jumal?”

“Ei, mitte veel, sa oled alles loode,

Sa alles arened.

Kui sa oled elanud iga inimese elu läbi kogu olemasoleva aja,

…oled sa arenenud piisavalt, et sündida.”

“Nii et kogu universum…

On lihtsalt…”

“Nagu muna!”, ma vastasin.

“Nüüd on sul aeg liikuda su järgmisesse ellu.”

Ja ma saatsin su teele.